Oled juba vanem inimene, ütleme 80 aastat elanud ning teed ajas tagasivaadet.  Näed ajateljel palju tegevusi, mis  ei andnud midagi olulist  mitte ainult isiklikus arenguloos, vaid ka laiemalt. Pere ja  kogukonna, riigi ja veel laiemalt maailma  plaanis. Kahjuks on nii, et saad ajas liikuda ainult ühes suunas. 

 

Kuidas siis saaks paremini aega kasutada? 

 

Eks ikka oma  rumalust  lahti harutades ja järglastele ning ümbruskonnale tagasiside  korras tehtud vigadest teada andes.  Kui seda tagasiside võimalust ei kasuta, astuvad  järglased ja ümbrus sama reha otsa.  Punastama pead mitte oma vigu avalikkuse ette tuues, vaid siis, kui neid vigu varjad ja  ümbruskonda ei valgusta. Ära ole siinjuures arg, see maksab kokkuvõttes ümbrusele kätte.  

 

 

 

Kõik need rumalused ajateljel on tühikargamised. Saanuks midagi kasulikku teha nii iseenda eluloos kui teiste jaoks. Noorim poeg Mart ütles oma kogemuse  põhjal hästi: Lapsed panevad Sind aega hindama ja jõuad palju. 

 

 

Vaadates nüüd laiemalt, ütleme üleilmselt, on see ajatelg tühikargamist täis. Sõda ja seda toitev tegevus ning liigikaaslaste tapmine on tühikargamise kõrgeim vorm. Järglaste „vältimine“ aga samaväärne, sest Sul on võimalus elu jätkumine ajateljel kindlustada, aga jätad selle tegemata. Kogu elatu muutub isiklikus plaanis tühikargamiseks. AI võimalused ja nende kasutamine on ajateljel võimas  abimees, Skype aga viis meid lähemale  ideaalsuhtluse  võimalusele inimkonna kõikides asupaikades. Jõuaks aga järele ka suhtluskultuur ja arusaamine, et ainuke vaenlane on lollus kahe kõrva vahel, oleksime väärt kandma inimese nime 21 sajandil ja maakera tunneks uhkust sellise eluslooduse nähtuse nagu inimene üle. 

 

 

 

Vanavanaisa Jüri 

 

6.18 

 

15.5.2026